Alustasime Vääna jõest. Seal saime imetleda Vahiküla juga. Ümbrus oli üpris vesine ja porine, aga seevastu juga veerohke. Vesi voolas nii, et vahututid järgi. Kellel kummikud jalas olid, said ise ka mõne paekivist astme peal jalgu leotada. Meiega oli kaasas giid Martin, kes rääkis nii mõndagi huvitavat. Saime teada, et nende jugade ja jõgede kallastel kasvab Eestis ainukese kohana selline taim nagu põõsasmaran. See põõsas õitseb suviti väga kaunilt.
Seejärel suundusime Türisalu pangale, kus tutvusime Türisalu jõestikuga ja tegime 2 km pikkuse matka piki merekallast. Seal saime imetleda kõrget klinti ja murdunud paekivi mürakaid.
Edasi sõitsime Keila joa juurde. See juga on 6 meetrit kõrge ja Eestis kõrguselt kolmandal kohal peale Valaste juga (30m) ja Jägala juga (7m). See juga andis juba hea ülevaate, mis need joad üldse on.
Jäänud oli veel Treppoja joastik. Seal oli oja 5m-15 m laiune ja kokku kuus astangut. Julgemad said proovida ka tammi ületamist. Põnevaks tegi selle asjaolu, et sellest oli 1m pikkune jupike puudu. Nüüd said poisid enda hüppeosavust näidata.
Õppekäik lõppes mereäärse piknikuga. Tegime lõket ja kinnitamise keha. Kallasime kummikutest vett välja ja kuivatasime sokke. Tegime ka hea avastuse - sokke asendavad väga hästi ka sõrmikud. Jõudsime ühisele teadmisele, et järgmisel korral peavad igaks juhuks kaasas olema tagavarasokid, ega vahetusjalatsidki halba tee. Peale selle jäi ka aega niisama jooksmiseks ja hullamiseks.
Nüüd saad piltidelt mõistatada ja meenutada, milline mingi juga oli. Kas tunned kõik kohe ära?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar