Täna käisime klassiga Eesti Draamateatris vaatamas lasteetendust "Võluõunad". Selles fantaasiarohkes, mängulises ja põnevas muinasjutus sattus üks teatritrupp mitut sorti seiklustesse. Et päästa teatrit suurest õnnetusest, läks Pierrot otsima võluõunu. Neid õunu oli kahte sorti - ühed, mis ajasid nutma ning teised, mis panid naerma. Kuna Pierrot ei osanud naerda, tekkis tal vaatamata teatrihaldja keelitustele väga suur soov maitsta õunu, mis panid naerma. Sellega kaasnes aga palju sekeldusi. Pierrot muutus peale õunte söömist selliseks, milline ta tegelikult ei olnud. Naer tõis temas esile palju halbu iseloomujooni: ülbust, kiuslikkust, teiste üle naermist jne. Nagu muinasjuttudele kohane, lõppes õnneks ka see etendus hästi. Kõik tegelased mõistsid, et alati on tähtis jääda iseendaks.Mõned meist on rõõmsameelsed, mõned kurvameelsed. Õnneks oleme kõik erinevad, mistõttu huvitavam on ka maailm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar